Kaks Rootsi põgenenud Eesti kirjanikku meenutavad sõda, pagulaselu ja seda, kuidas nende romaanid Nõukogude Eestis keelati.
Madalam ametikoht Pärnus päästis pere äraviimisestIsa leidis, et tark on minna siit keskelt ära ja võtta madalam metsaülema koht — 1949 oleks muidu kindlasti läinud.
Põgenik, pagulane või lihtsalt eestlaneEmigrant lahkub sotsiaalsetel põhjustel, pagulased mõtlesid tagasi tulla; pärast 88 on kõik lihtsalt eestlased Rootsis, USA-s, Kanadas.
Ilukirjandus oli tugevam relv kui poliitiline artikkelPidulik mars ärritas võimu rohkem kui ükski lehelugu — ja siis tuli vaikus, mis on kirjanikule kõige hirmsam.
Executive SummaryAI
Intervjuu algab Tamsare majamuuseumis ja liigub lapsepõlvemälestustele: Tallinnas elati umbes neljanda ja seitsmenda eluaasta vahel, meeles on Kadrioru mustad luiged, Vabariigi aastapäeva paraad 39.40 ning isa töö haridusministeeriumis põhikoolide peainspektorina.
Selgeim sõjamälestus on pommiöö Nõmmel, kus lähim pomm langes 40 meetri kaugusele ja üks saun läks, ema viskus köögis põrandale ja elekter kadus; 17. juunil 1940 tulid vene tankid mööda Vabaduse puiesteed.
1944. aasta sügisel põgeneti eri teid — üks pere kruusaveopaadiga Pärnu jõest, mida suure silla pealt tulistati ja mis orientatsiooni kaotanult tabas Gotlandi põhjatippu, teine ema ja viie lapsega laeva Juhaniga —, sel sügisel tuli Rootsi 30 000 eestlast, neist 8000 rannarootslast, ees ootasid kaks nädalat karantiini ja terve aasta laagrites.
Enni romaan Pidulik mars ilmus 68 ja sai Eesti NSV-s kaks kuusnurkset templit — lubatud oli kaks eksemplari, üks KGB-s ja teine EKP-s, ülejäänud tuli põletada —, Ingo Normedi lavastus Pärnus võeti maha, viisad võeti ära ja paar oli Moskva mustas nimekirjas kuni 88.
Helga kaks esimest raamatut ilmusid 1965 ja täiskasvanute romaan puudutas pagulaskonna pühasid teemasid ja erootikat: Kangro kärpis käsikirjast jupid siit ja sealt, Kodumaa avaldas kihluspeo peatüki ja Paul Rummo kirjutas talle avaliku kirja, Adson aga ühe väga kurja arvustuse, mis ei ilmunudki.
Key Quote
“Siis ma mõtlesin, et nii on, kui ma olen surnud.”