Kaks Rootsi põgenenud Eesti kirjanikku meenutavad sõda, pagulaselu ja seda, kuidas nende romaanid Nõukogude Eestis keelati.
Enn põgenes kruusaveopaadiga Pärnu jõest, koos olid isa, ema ja kolm last. Neid tulistati suure silla pealt: esimene sakslane oli ära ostetud põrsa eest, teine, kes põrsast ei saanud, lasi. Helga sai ema ja viie lapsega laevale Juhan, rannarootslaste transpordiga, milles Rootsi riik ja Himmler olid kokku leppinud.
Poolel teel oli orienteerumine kadunud, keegi ei teadnud, kus ollakse. Laevakompassi polnud, ainult metsaorienteerumise kompass, tormiviirud tulid taevasse ja kütus hakkas otsa lõppema. Siis nägi keegi hea silmaga veidi teises suunas maariba, kurss võeti selle peale ja see osutus Gotlandi põhjatipuks, Fårö saare tipuks.
Kokku tuli sel sügisel 30 000 eestlast, neist 8000 rannarootslased, mis oli nagu ametlik osa. Rootslastel olid varuks kogunemis- ja põgenikelaagrid: kõik saabujad koguti kokku, pandi täisauna, kaks nädalat oli karantiin ja siis sõidutati ühest laagrist teise. Terve aasta elati laagrites.
Rootsi tahtis, et eestlased assimileeruksid ja sulaksid ühiskonda nii kiiresti kui võimalik, nii et omad koolid ja kultuur ei olnud alguses üldse populaarsed. Ometi ei takistatud midagi: rahaliselt toetati eestikeelsete raamatute ja ajalehtede väljaandmist, kõige rohkem Eesti kooli. USA-s, Kanadas, Saksamaal, Prantsusmaal ega Inglismaal ei olnud olukord nii lahke.
Alguses olid nad põgenikud — poliitiline sõna, mis vene võimudele ei sobinud; korrektne on öelda pagulased. Emigrant on see, kes lahkub sotsiaalsetel põhjustel, nagu need 100 000, kes praegu Eestist ära läinud. Pärast 1988 ütleks ta lihtsalt eestlased Rootsis, USA-s, Kanadas, sest me oleme kõik eestlased.
Isa võttis kaks suurt tühja õlivaati ja täitis need väärtuslikumaga: tunnistused, raamatud, Eesti Entsüklopeedia, õlivärvid, filmid ja kaks jahipüssi, eriti tähtsad olid fotonegatiivid. Tünnid kaevati maa sisse Pärnus ülejõe. Üheksa-aastane poeg pidi koha täpselt meeles pidama ja kartis väga, et unustab; isa joonistas veel väga täpse kaardi.
Otse küsida ei saanud, sest kirjad loeti läbi. Eestisse saadeti pakke, kuhu tohtis panna jahu, suhkrut ja nailonsärke; isa lisas diapositiivid ja peitis kirja papivoodri ja vineerkasti vahele, viidates õunapuu pildile ja värvitilkadele. Kaart lõigati neljaks ja saadeti neljas pakis, otsima sai hakata alles siis, kui kõik tükid koos.
Onu sõitis mitu korda Pärnusse, kaardil oli sada meetrit siia ja sinna. Üks pudel oli kadunud, teise ta leidis; mõni puu oli maha võetud, nii et see oli keeruline. Ühel ööl kaevas ta tünnid üles, sai auto peale ja tõi ära. Entsüklopeedia korjas KGB ära, fotonegatiivid tulid läbi.
Peateema on see, mis juhtuks, kui pagulaste vabariigi aastapäeva kõned muutuksid tegelikkuseks ja nooremad võtaksid neid tõsiselt. Romaan peegeldab, mis juhtuks, kui Eesti sõjaga vabastatakse: kättemaks venelaste kallal, veresaunad. Ilmar Laaban sai aru, et see on väga sõjavastane romaan, kuid Nõukogude Eestis peeti autorit sõjaõhutajaks.
Ingo Normet pidi Pärnus lavastama näidendi Põgenejad — ainulaadne juhtum terves Nõukogude Liidus, et pagulaskirjanik lavale tuleb. Keskkomitees luges Endel Sõgel ette paar lehekülge romaanist ja tagajärg oli, et näidend võeti maha ja viisad võeti ära. Edaspidi viisat ei saadud, sest Moskva KGB mustas nimekirjas oli tempel ja nimed.
“Siis ma mõtlesin, et nii on, kui ma olen surnud.”
“Ma arvan, et me ei oleks täna siin istunud.”
“Kokku tuli ju sel sügisel 30 000 eestlast.”
“See on üks minu olulisemad romaane, võib-olla mitte kõige parem.”
“Üks KGB's, teine EKP's. Kõik ülejäänud tuli põletada.”
“kas kõik on nii mustvalge, nagu seda meie vanemad on meile esitanud.”
“Inimese mõõde - Helga ja Enn Nõu 1.osa.” https://www.youtube.com/watch?v=BRTqg3K8zy8. Transcript summary by WhipScribe, https://whipscribe.com/transcript-pages/inimese-moode-helga-ja-enn-nou-1-osa.html.